Kui noorelt ja kuidas leidsid tee jalgpalli juurde?
Kuna ma olen Tapalt pärit, siis käisin seal noorena mänge vaatamas. Kui olin 14-aastane siis jõudsin Türile ja hakkasin seal A ja B-klassi all mängimas käima. 1976. aastal tehti Paides oma esimene liiga meeskond ja paralleelselt sellele õppisin Tartu Ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas.
Su treenerikarjäär on kestnud pisut üle 30 aasta, kuidas see tee alguse sai?
1978. aasta 1. jaanuarist sai minust ametlikult poole kohaga jalgpallitreener Paides, Kalevi spordiühingus. Peale ülikooli suunati mind kolmeks aastaks täiskohaga tööle Paide 3. keskkooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Tegelikult oli mul kogu aeg tunne, et tahaks treener olla.
1994. aastal läksin Kehtna jalgpallikooli treeneriks. Sealt on tuule tiibadesse saanud nii mitmedki tuntud Eesti mängijad – Tarmo Neemelo, Martin Vunk, Zahovaiko, Zahharov. Lisaks mulle oli seal treeneriteks veel näiteks Tiit Raudnagel ja leedukas Vytautas Blinstrubas. Paljud treenerid käisid seal õppimas. Neil aastatel käis seal pidev väga tugev töö – see pani treeneritöö teisele etapile aluse. Tollal sõitsid mitmed bussiliinid, mis tõid noori kodust trenni ja viisid pärast koju tagasi. Olid kindlad asulad ja kohad, kust läbi sõideti. Hiljem laiendati seda süsteemi ka Järvamaale, tänu millele hakkasid bussid käima ka näiteks Koerus, Järva-Jaanis ja Roosna-Allikul.
Treener oli see, kes oli võimeline viima poisid välja A-klassi, tulemused ja kohad olid teisejärgulised asjad. Eesmärk, et igast võistkonnast ikka mängijaid üles tuleks, mida rohkem, seda paremini on su töö tehtud.
Rääkides mängijatest, kes on sinu käe alt või Paide meeskondadest läbi käinud – kes on olnud need, kelles sa oled näinud piisavalt potentsiaali, aga pole jõudnud nii-öelda tippu teatud põhjustel?
Karlis Seire kindlasti, kes oli väga omapärase tehnikaga, aga paraku vigastus tegi tema puhul oma töö. Kui Rauno Rikberg oleks rohkem jalgpalli juurde jäänud, oleks sealt arvestatav mängija Meistriliiga tasemel tulnud. Rauno Kööp, Herkki Orro ja Priit Raal ka näiteks. Põhjusi on olnud erinevaid, küll kool, töö ja eks mõnel võiks ka suhtumine parem olla. Igaüks teeb oma valikud ise, siin ei saa kedagi süüdistada.
Mis on senistest mängudest olnud sinu jaoks need, mis on enim emotsioone või intriige pakkunud?
Kõige esmaselt on meeles too 2008. aasta võõrsilmäng Pärnu Vaprusega, mille küll kaotasime 3:4, kuid tänu võõrsil löödud väravatele jäime peale ning pääsesime Meistriliigasse. Närvide mäng oli, olustikud olid üsna ekstreemsed – lund sadas ja tuul oli päris kõva.
1981. aasta üleliidulisel Nahkpalli võistlusel oli kokku tulnud 24 meeskonda. Ühes mängus olime 0:2 taga, kuid lõime viimase viie minutiga mänguskooriks 2:2. See on ka üks, mis eredamalt hetkel meelde tuleb.
Üleminekust Kumakesest Ambla Vallameeskonda – kuidas see toimus ja millised on sihid Amblaga algavaks hooajaks?
Enamus Kumakese mängijaid on Tallinnas, minu osa jäi selles suhtes minimaalseks. Treeningprotsess võinuks toimuda kord nädalas, lisaks veel mäng, kuid sedasi ei hakanuks töö hästi toimuma ja nõnda tekkiski Ambla variant. Nad on sellepärast huvitavad, et hakkan põhimõtteliselt meeskonda otsast peale jälle üles ehitama. Ei saa olla ainult aastane, vaid peab olema mitme aastane projekt. Esmane eesmärk on nad mängima panna ning kõik ühise eesmärgi nimel töötama panna. Üritaks esikolmikusse tulla, usun, et potentsiaali neis on.
Kellelt sina isiklikult ootad järgneva(te) aastate jooksul „järgmist sammu“ A-klassi noortest ja Kumakesest?
Kui vigastusi suudab vältida ja õige suhtumisega edasi läheks, siis võiks Karel Seire olla järgmine Meistriliiga tasemel mängija. Pead võivad hakata kandma ka Martin Tuuleveski, Rasmus Provornikov, Hendrik Pihl ja veel noorematest Kristjan Kurim.
Ainuke asi on see, et peab tahtejõudu olema, siis võid igal platsil mängida. Paljud ongi jäänud vaid andekateks edasi, kuna pole viitsinud piisavalt trenni ja tööd teha. Ka keskpärasest mängijast võib sedasi mängumees tulla, kui vaid ainult tööd viitsib selle nimel teha.
Kas sulle on nende pikkade aastate jooksul tulnud pakkumisi teistelt klubidelt?
Tartu Santoses käisin kaks kuud trenni andmas, ka Tammeka on omal ajal kutsunud. Aga pakkumised on rohkem olnud just noorte treenimist silmas pidades.
Paide Linnameeskond paistab, et on saavutanud stabiilsuse ja pärast eelmist suurepärast hooaega on ootused teadagi kõrgel. Kas meeskond peab muretsema pealetuleva generatsiooni pärast või pole olukord sootukski nii hull?
Kui õige töö läheb samamoodi edasi, siis pole asi üldsegi hull. Olen omajagu noorte mängijate gruppe maakonnas näinud – ei tohi väga forsseerida ega tulemust taga ajada. Sisuline töö peab edasi minema ning noori step by step edasi õpetama.
Kuidas hindaksid Eesti üldist jalgpalli taset?
Kandepind on ahtake, meil on omad klimaatilised iseärasused. Peame tegema kunstmuruväljakutel rasketes tingimustes trenne. Mis viga oleks siis, kui Eesti oleks näiteks Ungari kohal või Kesk-Euroopas, kus kliima on hoopis teine.
Mis on teisteks hobideks, millega jalgpalli kõrvalt hea meelega tegeled?
Mul on SAT-tv-s tellitud 5 erinevat kanalit, mis näitavad ainult jalgpallimänge - näiteks Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa liigade parimaid mänge näen sealt. Väga palju infot saan sedasi mänge vaadates. Samuti meeldib autoga puhkusel käia väljaspool Eestit. Eelmisel aastal sai käia Horvaatias ning Musta mere ääres.
